Sõjaväelaste MM Dubais

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et sain kutse osaleda Araabia Ühendemiraatides Sõjaväelaste kestvusratsutamise MM-il. Reis toimus ajavahemikul 2-8.03.14.

Kokku oli Eesti esindamas viis inimest: esindaja Heino Märks, treener Õnne Halliko ning sportlastena kaasas Kairit Kalbre, Virge Laur, Ines Beilmann, Viljar Jaamu ning mina Anniki Kreek. Pean kohe ära mainima, et Õnne treenerina on minu arust oma ala parim.Tänu tema nõuannetele sai minust, kui praegusest hobiratsutajast, kestvusratsutaja.

Jõudes Dubaisse ootas meid seal mõnusalt soe kliima, viie tärni hotell ( oli oma tärnid auga välja teeninud ),  ning oma auto koos autojuhiga.

Päevad olid suhteliselt kiired – ees ootas tutvus hobustega, võistluste avamise proov, avamine, kaalumine ( võistleja koos varustusega ei tohtinud kaaluda alla 75 kg ) ja treeningud, treeningud, treeningud. Sellegipoolest leidsime aega Õnnega üks väike kõrberetk hotelli ümbruses ette võtta, mis kujunes vägagi mõnusaks vahepalaks.

Ja loomulikult ei suuda ma mainimata jätta, mis tunde tekitab hobusega mööda kõrbe ringi galopeerida. Eks see on unistuseks olnud ammu, kuid sellisel kujul unistuse täitumist ma oodata ei osanud.

Kohapealne asjaajamine oli täiesti tavaline lõunamaine „organiseerimine“. Kõik kokkulepitud kellaajad nihkusid märkamatult tunni või paari võrra edasi.

Võistluste start anti 06.02 kohaliku aja järgi kell 7 hommikul. Hommik oli udune ning jahedavõitu, aga see võis olla ka minu altvedanud närvisüsteemi tekitatud tunne. Stardis oli ca 70 ratsanikku, kellest tulemus said kirja 24

Eestlaste tulemused siis järgmised : Viljar sai kirja ühe ringi ( 40 km ), Ines kaks ringi ( 80 km ), Kairit ja Anniki kolm ringi ( 100 km ) ning meie parim oli Virge, kes oma truul ratsul läbis kogu distantsi, pikkusega 120 km, ning lõpetas MM-i kuuendana.

Üldiselt  oli reis tore: soe ja puhas riik, liivaluited, palmid, hobused ja hea seltskond. Minu jaoks isiklikult oli see võistlustele minek nagu pea ees tundmatus  kohas vette hüppamine, hea veel, et kivi ette ei jäänud….

Aga minu suurimad tänud Õnnele, Kairitile ja Virgele õpetussõnade eest ning Viljarile, et ta lahkesti oma arstiportfelli oli nõus minuga jagama.

 

Anniki Kreek, Sangaste kandist

 

No comments yet.

Leave a Reply